Peibutusjahi 5. päev, 19. september
Justkui Murphy seaduste kohaselt, kui algab peibutusjaht lähevad ilmad kehvemaks, tervis veab alt ning üleüldse kui miski annab untsu minna, siis ta ka läheb. Kõige selle kiuste on esimesed õhtud ja hommikud metsas käidud. Küll aga möödusid mõned õhtud paduvihmaga autos ringi sõites, kuna siis pole peibutusjahil erilist tulemust oodata.
Aeg-ajalt juhtub ka seda, et kui oled enda jaoks välja valinud veidi eraklikuma metsatuka, kuhu inimese jalg väga ei satu, siis-aga jahiõhtuks juhtuvad sinna nii tavamatkajad kui ka motospordi austajad.
Esimene veidi edukam õhtu (nii jahimehele kui ka loomadele) oli
18. õhtul. Kui tavaliselt käin jahil üksi siis seekord võtsin sõbra kaasa.
Metsa jõudes oli peibutamiseks veel vara ja otsustasime veidi ringi sõita ja
üldiselt loomi vaadelda. Erinevast vanusest ja soost metskitsi leidus iga nurga
peal. Küttimiseks load olid küll taskus aga õhtu oli niivõrd ilus ja vaikne, et
pauku teha ei raatsinud. Ühte kobedama sarvega sokku vaatasime pikemalt, sarv
oli kaugele näha pikk ja tipud helendasid. Pikkuse järgi medali lootus aga
lähemal selgus, et tegu suhteliselt noore loomaga ja sarve läbimõõt väike. Ehk
maakeeli ilus noor tõuloom. Las tugevdab veel oma asurkonna genofondi.
Aeg sealmaal, et minna peibutama ühte meie suurimat
imetajat. Olles 2km auto juurest eemale hiilinud, lõhnaribad endale/teekonnale sidunud ja peibutamiseks hea koha leidnud,
alustasin nagu ikka alguses sarvemänguga ja siis pasunaga. Olles ca 45 minutit
peibutanud, ilmus haudvaikuses sihile noor põdrapull, sarvi 1+1 aga tarkust oli
piisavalt. Sihile jõudes ei raisanud ta oma aega seal pikemalt vaadelda, vaid
astus kiirelt üle sihi uuesti metsa ja jäi võserikku olukorda hindama.
Vahemärkusena saan öelda seda, et kui ma oma praktikas olen näinud seda, et põdra reaalne laskepaik peibutuskohast jääb tihtipeale ca 100m allatuult siis vastavalt sellele käitus ka see põder. Vastupidiselt oma teoreetilistele õpetussõnadele koolitustel ma seda liikumist ei teinud ja tabamata see põder jäigi. Enda kaitseks võin öelda, et pull liikus vaikselt ilma ühegi häälitsuseta. Kui ma ise lisaks põdra peibutuslõhnadele hoolitsen ka enda st inimese lõhnade eest, kasutades jahimeestele mõeldud šampoone siis sõbraga nii hästi ei läinud. Oma „treenitud“ haistmismeelega sain aru, et siin ei tunne loomad ainult peibutuslõhnasid, vaid ka häid nn seebilõhnasid ja see meile saatuslikuks saigi. Põder tegi võsas 5 minutiga selgeks, et see asi on kahtlane ja põgenes.
Pildil šampoon mida julgen soovitada, kasvõi vahetult enne jahti pestes. (Seda juhul kui jahil kasutatakse peibtuslõhna)Kiirelt läks pimedaks ja suurt lootust sama looma enam kohata ei olnud. Seevastu paneb järgnev seik siiani kukalt kratsima. Kui tagasi hakkasime liikuma, kõndisime põtradele lausa „selga“. Paarikümne meetri kaugusel hakkas kõva ragin, tundus päris mitu looma. Minu esimene reaktsioon oli kohe pasun haarata ja noore pulli häält teha. Üks loom eemaldus aga teine ilmus sihile ja liikus 100 meetri kauguselt meile lähemale, oli üsna hämar tuvastasin vaid seda, et tegu on põdraga. Aga ka tema pööras varsti metsa sisse. Üksikuid krõpse metsas oli veel kuulda aga pilkases pimeduses ei seletanud silma enam midagi. Olles seal veel 5 minutit oodanud, koputas sõber mulle õlale ja ütles, vaata kohe ronib selga! Nii oligi, kui vasakule vaatasin, siis oli põder suutnud meile pea 10 meetri kaugusele hiilida ja igasugune mõte looma laskmisest kadus. (Ohutuse mõttes, kui terve loom meil inimesele üldjuhul ohtu ei kujuta siis haavatud või šokis loomaga võivad lood sellise kauguse juures olla teisiti)
Ausalt öeldes tekkis ka minul korraks kerge ärevus. Otsustasin taskulambiga kontrollida, kes meile nii lähedale hiilis. Põdravasikas. Jäi veel valguse käes rahulikult meid vaatlema. Tundus, et see kes eemale läks oli põdralehma, aga vasikas, rumaluke, oli uudishimulik. Pikalt teda häirida ei tahtnud, kustutasin lambi ja hakkasin vaikselt eemalduma. Süda peksis veel üsna kõvasti.
Tegemist on ka isikliku distantsi rekordiga, varasemalt 30 meetrit on 10 päris hea tulemus. Mis sest, et tegu oli vasikaga, ikkagi põder.
Uute seikadeni ja minge metsa! :)
26. september, 12. jahipäev
Viie aasta peale kokku on tegu kõige kehvemate ilmastikuoludega hooajaga. Pullid häälitsevad vähe ja jahi käigus on oma liikumisi raske planeerida. Vaid üks ideaalsete tingimustega õhtu mis osutus ka resultatiivseks. Kuna suvi oli kuiv siis otsustasin minna ühele värskele langile mille vastu paiknes oja kus loomad joomas käisid. Kui oma tuleku rada ja peibutuskoht lõhnastatud, kuivad oksad käeulatusse korjatud, asusin oma varje seina taga keset lagedat välja põdralehma häälega peale.
15 min jooksul 2x lehma häält ning lisaks veel veerandtunni jooksul pulli häält teisel suunal. Sinna vahele murdsin üksikuid kuivi oksi kuna sarvega polnud kuskil ragistada. Rohkemat ei olnudki vaja, 70 meetri kaugusel vaatas põdrapull (3+3) mulle otsa. Või õigemini vaatas ta seda lehma kuju mille taga seisin. Samal ajal hakkas tema taga teine pull mulksuma, plaan oli teada. Ootan ka tagumise looma lagedale saabumiseni ära. Juhtus aga nii, et esimene pull hakkas lausa traavi minu poole liikuma. Üsna pea oli ta vaid 30 meetri kaugusel ja optikast oleksin võinud lausa tema ripsmekarvad kokku lugeda. Kui aus olla, siis sellel hetkel mul reaalset kaugustaju polnud kuna vaatasin teda vaid läbi optika. Kui põder korraks seisatas siis otsustasin varjeseina tagant piiluda, et kui palju on mul võimalik teda ligi lasta, et tagumine looma välja jõuaks. Ossa raks, siis sain aru, et ei tahaks teda enam ühtegi meetrit lasta. Mis siis, et adjutandi taga olev pull hakkas kohe lagedale jõudma. Pikemalt kõhklemata võtsin kaitseriivi maha...
Pärast lasku üritasin veel pasunaga häält teha, aga ega tagumine loom ilmaasjata viimasena tule, tarkust tal on ja nii ta omi toimetamisi edasi teeb...
Nüüd on mul võimalus katsetada peibutusjahis seda mida varem proovinud pole. Lõhnatarvikute juurde kuuluvad nüüdsest päris uriin ja habe. Eks saab näha, kas ka toimivad.
Lisaks õhtustele ja hommikustele peibutusjahtidele käin ka päeval luuret tegemas, kes ja kus liikunud on... Ühes varasemas peibutuskohas avanes selline pilt.
Ja nii pikki teed järjest. Kui algul rõõmustasin, et tegu võiks olla suuremata sorti põdrapulli nühkimisega siis pidin tunnistama, et nii teravaid küüsi põdral ikka ei ole :D
Karu oli võtnud järjest leppasid ja latvu maha murdnud.